Surfilaudade ajalugu

Juba 1778. aastal oli Briti maadeuurija kapten J. Cook sedalaadi tegevust Havai saartel näinud. Pärast 1908. aastat levis surfamine mõnes Euroopa ja Ameerika riigis. Levib Aasiasse pärast 1960. aastat. Viimase ühe kuni kahe aastakümne jooksul on surfamine palju arenenud. Suuremahulisi surfivõistlusi on peetud Põhja-Ameerika, Peruu, Hawaii, Lõuna-Aafrika ja Ida-Austraalia rannikul. Surfamine toimub lainete jõul ning seda tehakse rannas tuule ja lainetusega. Lainete kõrgus peaks olema umbes 1 meeter ja minimaalne ei tohiks olla alla 30 cm. Hawaii saartel on aastaringselt surfamiseks sobivad lained. Eriti talvel või kevadel on laineid Vaikse ookeani põhjaosast. Lained on lausa 4 meetri kõrgused, mis võivad sportlastel libiseda üle 800 meetri. Seetõttu on Hawaii saared alati olnud maailma surfikeskuseks.
Thesurfilauadalgselt kasutatud olid umbes 5 meetrit pikad ja kaalusid 50–60 kilogrammi. Pärast II maailmasõda ilmusid vahtplastist paneelid ja paneelide kuju parandati. Thesurfilauadpraegu kasutatavad on 1,5-2,7 meetrit pikad, 60 cm laiad ja 7-10 cm paksused. Lauad on kerged ja lamedad, veidi kitsamate esi- ja tagaotstega ning stabiliseeriva sabauimega taga ja all. Hõõrdumise suurendamiseks kaetakse plaat ka vahaja väliskilega. Kõiksurfilauadkaalub vaid 11–26 kilogrammi. Küürvaaladel on tiibade esiküljel mõned gofreeritud struktuurid, mis aitavad behemotil voolus graatsilisemalt ja sujuvamalt liikuda. See struktuur aitab vähendada takistust ja aitab küürjal voolu "haarata", tagades, et ta suudab oma tohutust suurusest hoolimata vilkalt liikuda. Sellest inspireerituna on surfilauatootja Fluid Earth loonud karakteristikusurfilauadgofreeritud esiotstega.